Igaljuhul, botellon cuadalquiviri jõe ääres kogu rahvaga, rohkelt ran con cola ja vinot, järgmisel õhtul demobaris tema sõprade baaris, veini- ja jutuajamise õhtud, õputud-lõputud kokkamised, a la mina pesen nõusid ja mees kokkab (s.o. mina tunnen end köögiabilisena ja hakkan protesteerima, ja m stressab oma eri maitsetaimede pärast a la “kust ma koriandrit saan, ahh mul oleks veel muskaatpähkleid või roosat pipart või mingit x-mikserit blabla-vaja”, surub mulle veiniklaasi pihku ja saadab mu köögist minema, arrghh! Nii nägi välja iga teine õhtu kui ta kokkama sattus, võib-olla ma veidi liialdan aga üldjuhul on see temaga nii. mehed ja multifuncionalism, haaa!
muidu oli tore, hommikusöök tehti valmis, enne kui ma olin silmad avada jõudnud, kui loengust tulin, oli ta juba turul käinud ja mingitest värsketest mereelukatest (enamasti piirduti õnneks kalmaaride või krevettiedega) eluhea pasta valmis teinud.. ühesõnaga, tühja kõhuga suutsin talle alati tema kokkamishulluse ka 24tunni jooksul andestada;)
organiseerisime ka ühe hullu õhtusöögi, kus ma 2 tundi järjest jõekarpe puhastasin, seejärel kala puhastasin ja krevette friteerisin… aga õhtu oli imeilus, kogukogu kamp oli kohal, ca 20inimest minu toas, tapas sin fin ja vino ja supid ja mariscos, mm… ja pärast falmenko jam corallonis.. ja hiljem veel kella 5-6ni hommikul m-ga vein rõdul ja ilus vestlus…. aii kui ilus.
kuna m oli tegelikult plaani järgi “vaid” nädalaks tulnud, tahtsime tiba ka ringi sõita, ookeani või vahemere äärde, gibraltari suunas ühesõnaga.. reedel vedasime end lõpuks kunagi lennujaama, kust oma rendiauto kätte pidime saama, see muidugi mingil põhjusel ei eksisteerinud enam, siis moositasime neid hisp.machodest autorendifirma tüüpe, kuni natuke kallimalt mingi pisikese auto saime.. ahhh ja siis läks lahti. Kõigepealt Cadizi suunas, linna aga siise ei sõitnud, suht hilja oli ka juba ja tahtsime pigem mere äärde randa.. kuskil Cadizi ja Tarifa vahepeal, Andaluusia "Saharas" (Zahara de los Atunes) leidsime õhtusöögiks, vette sulpsamiseks ja väikeseks öiseks veinitamiseks perfektse rannariba, tähed ja teki sees soojas keras ja m kaisus ja midagi ilusamat ei olekski osanud soovida..
järgmine hommik ärkas m just esimese vihmapiisa peale, hopp-tekkidega autosse.. taevas oli järsku tumehall, kuigi kell alles 8hommikul, sõitsime mööda tormist mereäärt edasi Tarifa suunas, kuni jõudsime ühte pisikesse külla, kus Andaluusia tüüpilised väärikad vanaonud oma hmmikuse kohvi ja suitsuga baarilaua taga istusi ja ühinesime nedega.. nii mõnus ja unelev-vihmane hommik oli, daydreaming, peoplewatching ja espresso… seejärel autosse, shokolaad suus ja jõudsime lõpuks ühte randa, kus m juba paar aastat tagasi ringi oli trippinud ja kus mingi suur liivaluide pidi olema, meeletult ilusa vaatega lahele ja vanadele roomaaegsetele varemetele.. probleem oli ainult selles, et vihma kallas tohutult+metsik tuul. Käisime hoopis ujumas, aitasime kaluritel need vihmavarje tuule käest kätte saada, tantsisime vihmas kalkbrenneri sky and sand’i-ga (autokõlarid põhjas, meie pesuväel ja läbimärjad, müristab+äike..üks ilusamaid hetki mu elus)…
lõpuks kunagi jõudsime ka Tarifasse… kerisime end ühes hubases kohvikus suurel diivanil koos kerra, et sooja saada. latte ja paar head raamatut ja paari tunni pärast, kui vihm mööda oli läinud, läksie randa ja promenaadile jalutama, ronisime vanasse kindlusesse ja selle katusele, vahepeal saime jälle läbimärjaks, tegime endale süüa ja hakkasime Gibraltari poole sõitma.. vahepeal üritasime kalda ääres mingeid võimalikku ööbimiskohti leida, kõik teed mere äärde olid aga kas liiga kaljused või piirivalve ja sõjaväe omad.. niiet sõitsime edasi, aga paremaks ei läinud,ja millalgi otsustasime tagasi sõita, et luidete ääres rannas ööbida... autos vihma eest kaitstult siis la cena: oliivid ja serrano, juust ja vein:)
järgmisel hommikul, kuna päike paistis ja oli meeletult mõnus ilm järsku, pidasime rannaliival desayuno-piknikku, mängisime kõrval parkivate madridi trippijate koertega, kui järsku voogas terve kari lehmasid suursugusel sammul meist mööda otse mere äärd ja rannaliivale.. laiutasid ja vaarusid seal siis tund aega järjest ringi kuni mingi karjakutsu nad minema ajas..
meie aga ronisime lõpuks luite otsa, unelesime-siestatasime seal mäe peal ja kaifisime vaadet ja päikest.
hiljem tagasiteel Sevilla poole peatusime Los Caños de Meca, vahtisime seal pooluppunud-katkise paadi peal istudes ja kala süües surfareid ja pöördusime millalgi tagasi kodu poole.. Sevillas eksisime muidugi igasuste siltide vahel natukeseks ära, aga saime siis lõpuks ikkagi kohale..puuh! ja vahepeal oli m teada saanud, et sõber, kellele ta pärast Sevillat külla oli plaaninud minna, oli sel hetkel hoopis Hiinas, ja lubas, et firma maksab tema piletite muutmise kinni..ühesõnaga jäi m veel 5päevaks Sevillasse...juhuu!
No comments:
Post a Comment