blup sevillas ja trip ookeani äärde

pärast mariat jõudis ca nädal hiljem lõppudelõpuks kohal blup (aka matthias), pärast seda kui ta oli peaaegu berliinis lennukist maha jäänud, sama asjaga ka londonis hakkama saanud, seejärel madridis veel 2 järjestikku bussi maha maganud ja oma nime valesti kirjutamise pärast pidanud ca 150€ juurde maksma… ahhh..
Igaljuhul, botellon cuadalquiviri jõe ääres kogu rahvaga, rohkelt ran con cola ja vinot, järgmisel õhtul demobaris tema sõprade baaris, veini- ja jutuajamise õhtud, õputud-lõputud kokkamised, a la mina pesen nõusid ja mees kokkab (s.o. mina tunnen end köögiabilisena ja hakkan protesteerima, ja m stressab oma eri maitsetaimede pärast a la “kust ma koriandrit saan, ahh mul oleks veel muskaatpähkleid või roosat pipart või mingit x-mikserit blabla-vaja”, surub mulle veiniklaasi pihku ja saadab mu köögist minema, arrghh! Nii nägi välja iga teine õhtu kui ta kokkama sattus, võib-olla ma veidi liialdan aga üldjuhul on see temaga nii. mehed ja multifuncionalism, haaa!
muidu oli tore, hommikusöök tehti valmis, enne kui ma olin silmad avada jõudnud, kui loengust tulin, oli ta juba turul käinud ja mingitest värsketest mereelukatest (enamasti piirduti õnneks kalmaaride või krevettiedega) eluhea pasta valmis teinud.. ühesõnaga, tühja kõhuga suutsin talle alati tema kokkamishulluse ka 24tunni jooksul andestada;)



organiseerisime ka ühe hullu õhtusöögi, kus ma 2 tundi järjest jõekarpe puhastasin, seejärel kala puhastasin ja krevette friteerisin… aga õhtu oli imeilus, kogukogu kamp oli kohal, ca 20inimest minu toas, tapas sin fin ja vino ja supid ja mariscos, mm… ja pärast falmenko jam corallonis.. ja hiljem veel kella 5-6ni hommikul m-ga vein rõdul ja ilus vestlus…. aii kui ilus.

kuna m oli tegelikult plaani järgi “vaid” nädalaks tulnud, tahtsime tiba ka ringi sõita, ookeani või vahemere äärde, gibraltari suunas ühesõnaga.. reedel vedasime end lõpuks kunagi lennujaama, kust oma rendiauto kätte pidime saama, see muidugi mingil põhjusel ei eksisteerinud enam, siis moositasime neid hisp.machodest autorendifirma tüüpe, kuni natuke kallimalt mingi pisikese auto saime.. ahhh ja siis läks lahti. Kõigepealt Cadizi suunas, linna aga siise ei sõitnud, suht hilja oli ka juba ja tahtsime pigem mere äärde randa.. kuskil Cadizi ja Tarifa vahepeal, Andaluusia "Saharas" (Zahara de los Atunes) leidsime õhtusöögiks, vette sulpsamiseks ja väikeseks öiseks veinitamiseks perfektse rannariba, tähed ja teki sees soojas keras ja m kaisus ja midagi ilusamat ei olekski osanud soovida..







järgmine hommik ärkas m just esimese vihmapiisa peale, hopp-tekkidega autosse.. taevas oli järsku tumehall, kuigi kell alles 8hommikul, sõitsime mööda tormist mereäärt edasi Tarifa suunas, kuni jõudsime ühte pisikesse külla, kus Andaluusia tüüpilised väärikad vanaonud oma hmmikuse kohvi ja suitsuga baarilaua taga istusi ja ühinesime nedega.. nii mõnus ja unelev-vihmane hommik oli, daydreaming, peoplewatching ja espresso… seejärel autosse, shokolaad suus ja jõudsime lõpuks ühte randa, kus m juba paar aastat tagasi ringi oli trippinud ja kus mingi suur liivaluide pidi olema, meeletult ilusa vaatega lahele ja vanadele roomaaegsetele varemetele.. probleem oli ainult selles, et vihma kallas tohutult+metsik tuul. Käisime hoopis ujumas, aitasime kaluritel need vihmavarje tuule käest kätte saada, tantsisime vihmas kalkbrenneri sky and sand’i-ga (autokõlarid põhjas, meie pesuväel ja läbimärjad, müristab+äike..üks ilusamaid hetki mu elus)…



lõpuks kunagi jõudsime ka Tarifasse… kerisime end ühes hubases kohvikus suurel diivanil koos kerra, et sooja saada. latte ja paar head raamatut ja paari tunni pärast, kui vihm mööda oli läinud, läksie randa ja promenaadile jalutama, ronisime vanasse kindlusesse ja selle katusele, vahepeal saime jälle läbimärjaks, tegime endale süüa ja hakkasime Gibraltari poole sõitma.. vahepeal üritasime kalda ääres mingeid võimalikku ööbimiskohti leida, kõik teed mere äärde olid aga kas liiga kaljused või piirivalve ja sõjaväe omad.. niiet sõitsime edasi, aga paremaks ei läinud,ja millalgi otsustasime tagasi sõita, et luidete ääres rannas ööbida... autos vihma eest kaitstult siis la cena: oliivid ja serrano, juust ja vein:)

järgmisel hommikul, kuna päike paistis ja oli meeletult mõnus ilm järsku, pidasime rannaliival desayuno-piknikku, mängisime kõrval parkivate madridi trippijate koertega, kui järsku voogas terve kari lehmasid suursugusel sammul meist mööda otse mere äärd ja rannaliivale.. laiutasid ja vaarusid seal siis tund aega järjest ringi kuni mingi karjakutsu nad minema ajas..



meie aga ronisime lõpuks luite otsa, unelesime-siestatasime seal mäe peal ja kaifisime vaadet ja päikest.




hiljem tagasiteel Sevilla poole peatusime Los Caños de Meca, vahtisime seal pooluppunud-katkise paadi peal istudes ja kala süües surfareid ja pöördusime millalgi tagasi kodu poole.. Sevillas eksisime muidugi igasuste siltide vahel natukeseks ära, aga saime siis lõpuks ikkagi kohale..puuh! ja vahepeal oli m teada saanud, et sõber, kellele ta pärast Sevillat külla oli plaaninud minna, oli sel hetkel hoopis Hiinas, ja lubas, et firma maksab tema piletite muutmise kinni..ühesõnaga jäi m veel 5päevaks Sevillasse...juhuu!

ahhhhh sevilla....! (vol.1.)

ahhhh sevillllaaa…!!!!
kuidagi õigemat kohta enam valida vist ei olekski saanud talvesemestriks…
täna päeval (päikese käes) oli +31 kraadi, kuigi november peaaegu juba käes.. kihutasin rattaga mööda linna ringi, et peahoone (fabrica de tobaccos, haa!) secretaria’des ja consejeria’des erinevaid allkirje saada / fakse saata ja muud erasmusega ja välisriigis elamisega kaasnevat bürokraatiat ajada.. aga mööda jõge sõites ja ettevaatamatuid jaapani ja saksa pensionäridest turiste peaaegu alla ajades oli tuju ikkagi niii niiii hea, päike paistis otse näkku, novembrist (nagu mina seda siiamaani alateadvuslikult enda jaoks defineerinud olen, a la vihm, pori, kül, hall, etc.. list goes on and on) polnud mitte mingit märki ja kogust sellest siestade asjast (jälle oli kellegi mingi siesta peal, mis tõttu pead mañana ja siis jälle järgmine mañana järjekordse paberimajandusega peale hakkama) olin ka üle. Erinevalt osadest sakslastest siin, kes muudmoodi ei saa, kui et pidevalt: “ahhh, ich kanns nicht glauben, wie lange dauert es noch, das ist doch alles schwachsinn-bablablaaa!” pomisevad. Niiet plaan number 1: proovigem vahelduseks sakslasi vältida (pagana raske nii siin kui igalpool mujal maailmas vist); 2: suva nendest lõpututest paberitest ja allkirjadest; 3: isegi kui “filosoofilisest antropoloogiast”, “antiikfilosoofiast” ja “kultuurilisest/sotsiaalsest antropoloogiast” (need minu loengud hetkel) tänu sevilla/andaluusia aksendile + professorite jt tohutule kõnekiirusele vaid umbes 50%-st aru saad – no pasa nada!

Olen enda arvates juba suhtkoht sisse-elanud ja järjest raskem on ettekujutada (ma ei saa tegelikult üldsegi aru, miks ma sellele juba praegu molten, ju vist, et olen sevillat ja kõiki inimesi siin juba niiiiii tohutult armastama hakanud), et teoreetilisest olen siin juba ühe kuu elanud (endal ajataju täiesti kadunud) ja teoreetiliselt-teoreetiliselt olen siin vaid veebruari-märtsini.. pidevalt mõtlen võimalikule erasmuse pikendamisele..aga…. on ka palju vastuargumente. Okei suva sellest.

Pärast nädalat nota ja alberto juurest elamist, Alameda festivali, paaaaalju head muusikat (eriti flamenco-fusion ja üks eriti kipa blues kontsert), palju palju uusi inimesi-sõpru-tuttavaid, natuke-liiga-paljut alkoholi ja katuse-terrasside-või-flamenko-pidusid, tapasid, öised vestlusi ja siestasid, internetis lõputute kuulutuste läbivaatamist, kahtlasi korterikülastusi (a la “siin oleks siis sinu tuba, mul 2. ja 14.-aastane laps..aga ega me sind ei segaks, lapsed juba õhtul kell 10 voodisse, siis peaks aga kuss olema” – ja nagu see veel piisavalt motiveeriv poleks olnud - toa ainuke aken oli..kööki..!! mul olid närvid juba ilma liialdamata väga väga läbi sel päeval ja siis selline avastus ka veel), iga-päev-läbi-linna-väh-10km-kõndimisi jms, lubasin lõpuks endale ja kõikidele teistele, kes mu läheduses istusid, kui närvide rahustuseks järjekordse Cruzcampo olime avanud, et järgmisel päeval kolin välja ja leian midagi. Ja siis kohe esimese/viimase korterikülastusega leidsingi endale maailma ideaalseima korteri hiiglaliku toa mosaiikpõranda, 19.saj.riidekapiga ja rõduga(!!!!). ahhhhh, ja veel milline lugar, otse alameda juures, calle ferial, peaaegu et turu vastas ja kõik mu lemmik-baarid ja kohvikud 2minuti raadiuses, ahhhh!
hispaanlastega koos elamisest ei tulnud küll lõppude-lõpuks kahjuks mitte midagi välja, paar päeva hiljem kolisid kaks kreeklast sisse (keda ma algul suht vihkasin, vaid sellepärast, et nad minu soovitud hispaanlased ei olnud) ja millalgi jõudis ka Helena saksamaalt tagasi. Kõik tegelt hull-toredad inimesed, tiba erinevad oleme muidugi ja koos eriti väljas pole käinud, aga sellegipoolest mõnus.

kohe esimesel nädalavahetusel sadas ka maria madridist järsku külla. käisin tal kell 4 öösel bussijaamas vastas, pärast seda kui olime Plaza de Museol tangot vaatamas käinud ja Pantu katuseterassi-rum&coke’i peolt tagasi koju minnes fabiani ja teistega ühe kaheinimese madratsi tänavalt avastanud olime. ja kuna ma just enne tiba oma ühe-meetri-laiust voodit tagakirunud olin, nii maria kui matthiase pärast, siis tirisime fabianiga madratsi ka kohe kaasa. motikad sõitsid selle alt läbi ja meil oli ka lõbus.
Haaaa, ja maria oli samuti selle madratsi-leiuga väga rahul..
Niiiii tore oli temaga ka, lobisesime kella 7ni hommikul, siis tutu. hommikul crepes y café ja siis linna peale, jõe äärde, parkidesse, Santa Cruzi, nota-alberto juurde ja õhtul helistas järsku Fabian, ja teatas et nad cesari ja jorgega on mingile pisikesele muusikafestivalile minemas, mis otse mererannas (või kuidas see oligi: “ahh, no directamente en la playa, quizas unos 20metros de la playa..”).. ega me mariaga kaua ei mõelnud, pakkisime kõik tekid ja veinipudelid ja pesto-kuivikutega kaasa ja vedasime end cesari juurde (kes nagu kõik teisedki, kõige paremad inimesed, 1km radiuses elab☺) ja siis..vamos!