Tuesday, November 11, 2008
San Luis Potosi ja Real de Catorce
..Pärast viimast ööd Mexico Citys, pidu, pohmakat ja kell 6am tõusmist saime lõpuks kõik Norte tohutus bussijaamas kokku ja hüppasime Teotihuacan’i bussi peale :) Teotihuacan ise - metsikult SUUUUUR ja ahhetama panevalt vägev. Hiigaslikud Kuu- ja Päikesepõramiidid, Surnute Allee, ääristatud igasuguste teiste “pisikeste” ehitiste ja püramiididega.. mingid maskimüüjad ajasid meid lõputult taga ja me kõik andsime lõpuks alla - kauplesime end nendega hulluks kuigi mittemingisugust erilist väärtust neil maskidel muidugi ei olnud;( haaa, nagu me ei “teadnuks”.
Siis bussiga tagasi Mexico Citysse, seal jätsime Andres’ga hüvasti, niu-niu ;*( kuidas me kõll temata, tema hispaania keeleta, Santiago story’de ja kõige muuta hakkama saame?!?;/
Siis kottidega San luis Potosi bussile - bussis lugesin rahulikult raamatut ja järsku hakkasin aknast välja vaadates märkama, MILLISEST maastikust me mööda kimame - hullult rohelised aasad, mäed ja mäeahelad, kuristikud, meeletud sillad, maalilised vaated kõigele ümbritsevale, uhhhaaa. vaimustunult hakkasin kotist fotokat otsima... AGA... olin järjekordselt suutnud ühe fotoka ära kaotada (tõenäoliselt eelmisesse bussi, kust ärgates välja pidin jooksma ja enam ringi vaadata ei jõudnud) pagaaaaan! kiunusin end lolliks.. bart ei suutnud seda ka enam uskuda, ja ei v6tnud mind esimesed 2tundi-kiunumist tõsiseltki:D aga tõsi see kahjuks oli=( flo lohutas ja paitas, et “damn, actually it was Bart’s time to lose or break his camera - not yours!” päris mõnus huumor ;)
nohhh, okei, a siis Adrian tuli meile vastu oma dziibiga, lahtises kastis kimasime läbi linna ja kogu asi hakkas mul a la ununema.. Lena ja Diego jt Adriani (CS) sõbrad kõik juba kokkasid ja suitsetasid tema juures, kohe toodi mulle joogid kah ette ja nii algas järjekordne unustus-pidu, hehe ;) hästi lahedad inimesed kõik, vaatasime lõputult hull-ahedaid ja nõmedaid youtube’i videosid, k.a. mõned hästi inspireerivad, mida hullult soovitaksin kõigile -
http://www.youtube.com/watch?v=zlfKdbWwruY
http://www.youtube.com/watch?v=vr3x_RRJdd4
..Lenaga lobisesime end hiljem ka surnuks, siis kui poisid ome naljadega juba alla käima hakkasid:P hullult lahe tüdruk, 90% maailma juba a la läbi reisinud, niimoodi mööda-minnes igast programmide, freiwilliges jahr’ide ja student exchange’dega, üksi läbi Aafrika ja Lõuna-Ameerika jne, lihtsalt üks selline WOW!-inimene ;)
Järgmisel päeval algas meie desert-peyote-trip... istusime kõik oma kodinate ja toidukottide ja 5L veinipudelite vahel känkras autokastis, ja kimasime juba Chihuahua kürbe poole, kui äkki hakkaski meeletult vihma ladistama, no pagan, mis mõttes onju?!? aga mul oli nt see suurt plastikkile kaasas, niiet pugesime bartiga selle alla kahekesi, enne panime veel viimase jacksi pihta, ja teised tõmbasid meie kohal kile pingule. järgnes üks pisike “suitsusaun” ;), märjaks me eriti ei saanud, ja hullult lõbus oli. tegime paar stoppi ka, vahepeal võeti kile ära. siis pandi tagasi, suitsetasime seal keset katkuseid ja kõrbe, “poisid üürgasid mingeid laule, nagu “Felicidad”-blabla, väga vaimukad olid;)
Real de Catorce
ma polnud ise mitte kunagi üheski ghost town’is käinud, a oh oli see lahe :)
täiesti uskumatult mahajäetud väike kunagine kaevanduslinnake, keset mägesid ja kõrbe, in the middle of Nowhere nii-öelda :) kõik ehitised ka pooleldi juba kokkuvarisenud, vanad varemed varemete otsa, kuid elu käis sellegipoolest tohutu intensiivsusega, ainult siis kui pimedus saabus või varahommikul oli ringi jalutades selline tunne, nagu oleksid täiesti üksinda järsku mõnda kummitustelinna sattunud, kust kõik elanikud juba ca 100 aastat tagasi lahkunud on..
saime endale ka ühe laheda 1toalise hosteli, lükkaisme kolm tohutut voodit kokku ja hüppasime peale :P tegime bartiga salatit, kiusasime flo’d tuunakalaga(tal hakkab juba kala nuusutadeski sisemuses kõik pöörlema;) siis tegime väikest warming-up-driking’ut “Ahoi-Ahoi-Ahoi!”-stiilis, ja lõpuks kobisime mingile kontserdile.. suht-väga lahe, kuigi Floga olime juba mõlemad täiesti kutud.. siis tuttu, enne veel korralik padjasõda oma kolme voodi pinnal;)
Järgmine päev tulid “peyoted” ise meie juurde - mingi imelik ameerica new age hipi hakkas Bardile külge ja ütles talle, et tema Isand olevat just Bardi ja tems sõbrad “järgmisetks” valinud... nojaaa, Lena peaaegu et ulgus ära minnes, ta ei saanud jääda.. ega ma ka üksinda enam 5est poisist vaimustuses ei olnud.. nojah, igaljuhul siis dziibiga veel põhja, tõelise kõrbe alguse poole, mööda hulle kuristikke, ja väga kahtlaselt juba pooleldi varisenud teid mägede äärtel. Pidurid töötavad ikka okeilt? - küsisime kõik kordamööda vägagi kahtlustavalt. Suht sürr oli alla ja ümberringi vaadata.. Kõrbes lõpuks olesklesime natuke ringi, seejärel katuseid otsima - ja kujuta ette - me hakkasime neid kohe vägagi leidma!!! AGA - nagu varsti selguma hakkas - need mingil phjusel ei “töödanud”. me ei suutnud oma ebaõnne uskuda, nutsime ja halasime a la üksteise võidu.. süüsa polnud ka kaasas, sest olime arvestanud..hmm..millegi muuga;) ja vett ka suht vähe. a tegime hullu lõkke ja kerisime end selle ümber kerra, küpsetasime tortillasid lõkke peal, jutustasime pool ööd ja vahtisime tähti, niiet ikka oli hullult kipa=)
Siis bussiga tagasi Mexico Citysse, seal jätsime Andres’ga hüvasti, niu-niu ;*( kuidas me kõll temata, tema hispaania keeleta, Santiago story’de ja kõige muuta hakkama saame?!?;/
Siis kottidega San luis Potosi bussile - bussis lugesin rahulikult raamatut ja järsku hakkasin aknast välja vaadates märkama, MILLISEST maastikust me mööda kimame - hullult rohelised aasad, mäed ja mäeahelad, kuristikud, meeletud sillad, maalilised vaated kõigele ümbritsevale, uhhhaaa. vaimustunult hakkasin kotist fotokat otsima... AGA... olin järjekordselt suutnud ühe fotoka ära kaotada (tõenäoliselt eelmisesse bussi, kust ärgates välja pidin jooksma ja enam ringi vaadata ei jõudnud) pagaaaaan! kiunusin end lolliks.. bart ei suutnud seda ka enam uskuda, ja ei v6tnud mind esimesed 2tundi-kiunumist tõsiseltki:D aga tõsi see kahjuks oli=( flo lohutas ja paitas, et “damn, actually it was Bart’s time to lose or break his camera - not yours!” päris mõnus huumor ;)
nohhh, okei, a siis Adrian tuli meile vastu oma dziibiga, lahtises kastis kimasime läbi linna ja kogu asi hakkas mul a la ununema.. Lena ja Diego jt Adriani (CS) sõbrad kõik juba kokkasid ja suitsetasid tema juures, kohe toodi mulle joogid kah ette ja nii algas järjekordne unustus-pidu, hehe ;) hästi lahedad inimesed kõik, vaatasime lõputult hull-ahedaid ja nõmedaid youtube’i videosid, k.a. mõned hästi inspireerivad, mida hullult soovitaksin kõigile -
http://www.youtube.com/watch?v=zlfKdbWwruY
http://www.youtube.com/watch?v=vr3x_RRJdd4
..Lenaga lobisesime end hiljem ka surnuks, siis kui poisid ome naljadega juba alla käima hakkasid:P hullult lahe tüdruk, 90% maailma juba a la läbi reisinud, niimoodi mööda-minnes igast programmide, freiwilliges jahr’ide ja student exchange’dega, üksi läbi Aafrika ja Lõuna-Ameerika jne, lihtsalt üks selline WOW!-inimene ;)
Järgmisel päeval algas meie desert-peyote-trip... istusime kõik oma kodinate ja toidukottide ja 5L veinipudelite vahel känkras autokastis, ja kimasime juba Chihuahua kürbe poole, kui äkki hakkaski meeletult vihma ladistama, no pagan, mis mõttes onju?!? aga mul oli nt see suurt plastikkile kaasas, niiet pugesime bartiga selle alla kahekesi, enne panime veel viimase jacksi pihta, ja teised tõmbasid meie kohal kile pingule. järgnes üks pisike “suitsusaun” ;), märjaks me eriti ei saanud, ja hullult lõbus oli. tegime paar stoppi ka, vahepeal võeti kile ära. siis pandi tagasi, suitsetasime seal keset katkuseid ja kõrbe, “poisid üürgasid mingeid laule, nagu “Felicidad”-blabla, väga vaimukad olid;)
Real de Catorce
ma polnud ise mitte kunagi üheski ghost town’is käinud, a oh oli see lahe :)
täiesti uskumatult mahajäetud väike kunagine kaevanduslinnake, keset mägesid ja kõrbe, in the middle of Nowhere nii-öelda :) kõik ehitised ka pooleldi juba kokkuvarisenud, vanad varemed varemete otsa, kuid elu käis sellegipoolest tohutu intensiivsusega, ainult siis kui pimedus saabus või varahommikul oli ringi jalutades selline tunne, nagu oleksid täiesti üksinda järsku mõnda kummitustelinna sattunud, kust kõik elanikud juba ca 100 aastat tagasi lahkunud on..
saime endale ka ühe laheda 1toalise hosteli, lükkaisme kolm tohutut voodit kokku ja hüppasime peale :P tegime bartiga salatit, kiusasime flo’d tuunakalaga(tal hakkab juba kala nuusutadeski sisemuses kõik pöörlema;) siis tegime väikest warming-up-driking’ut “Ahoi-Ahoi-Ahoi!”-stiilis, ja lõpuks kobisime mingile kontserdile.. suht-väga lahe, kuigi Floga olime juba mõlemad täiesti kutud.. siis tuttu, enne veel korralik padjasõda oma kolme voodi pinnal;)
Järgmine päev tulid “peyoted” ise meie juurde - mingi imelik ameerica new age hipi hakkas Bardile külge ja ütles talle, et tema Isand olevat just Bardi ja tems sõbrad “järgmisetks” valinud... nojaaa, Lena peaaegu et ulgus ära minnes, ta ei saanud jääda.. ega ma ka üksinda enam 5est poisist vaimustuses ei olnud.. nojah, igaljuhul siis dziibiga veel põhja, tõelise kõrbe alguse poole, mööda hulle kuristikke, ja väga kahtlaselt juba pooleldi varisenud teid mägede äärtel. Pidurid töötavad ikka okeilt? - küsisime kõik kordamööda vägagi kahtlustavalt. Suht sürr oli alla ja ümberringi vaadata.. Kõrbes lõpuks olesklesime natuke ringi, seejärel katuseid otsima - ja kujuta ette - me hakkasime neid kohe vägagi leidma!!! AGA - nagu varsti selguma hakkas - need mingil phjusel ei “töödanud”. me ei suutnud oma ebaõnne uskuda, nutsime ja halasime a la üksteise võidu.. süüsa polnud ka kaasas, sest olime arvestanud..hmm..millegi muuga;) ja vett ka suht vähe. a tegime hullu lõkke ja kerisime end selle ümber kerra, küpsetasime tortillasid lõkke peal, jutustasime pool ööd ja vahtisime tähti, niiet ikka oli hullult kipa=)
Subscribe to:
Posts (Atom)
