España vol.1.
Hotel Playa Albir, 13-26. veebruar 2009, Erasmus Intensivprogramm "Towards a diversified or standardised Europe?", meie 2 nädalane rutiin:
ärkad hommikul peavaluga, väljas paistab meeletult ilus päike, Carina oigab voodist, "#%€#€&& bäääh, egal, ich hab keinen hunger, komm weck mich auf wenn du gegessen hast...", lähen üksi alla teiste juures, kellel kõigil samuti hallid näod ees, kaanime endale kõik liitrite viisi kohvi ja apelsinimahla alla, ja proovime ka midagi söödavat alla neelata. siis Carinat äratama, ja siis 9ks alla keldrisse, kus päiksevalgusest enam midagi järel pole. Esimene loeng, a la nt.. "Cross-Cultural & Cross-National Surveys" või " Ethnic prejudice as vulnerability?" või "Social justice and the case of refugees in Europe" või "Cultural value change in Western Europe" blablablaa..
Enamasti väga huvitavad loengud, aga kelder ja "varane" kellaaeg jms teevad uniseks.
Siis järgneb discussion group nr.1, ligi 10kesi (erinevatest riikidest, mina esindan enamastis Saksamaad) arutletakse mingid küsimused/teemad läbi, siis valmib mingi lühi-presa, siis lõunapaus. Kella 12-15ni vaba aeg, tavaliselt tormame välja päikese kätte ja basseinide juurde, jalutame rannas, või peame ühist siestat rannaliival beezitades.. Klatsime retired western european turiste, kes terve pisikese Albiri on okupeerinud, niiet Hispaania kultuurist vaevu veel midagi järel on, ja siuname teatud professoreid. Siis järgneb lunch buffet, kuna enamustele seafood hõrgutistele lihtsalt ei suuda "ei" öelda, on meil kõhud jälle tohutult punnis ja vaevu jaksame end tagasi keldrisse 2.loengule vedada. Seal juba tõsised probleemid mitte magama jäämisega, kuid saame hakkama. Järgneb järgmine discussion group. Ja järgmine presa. ja siis veel penal discussion. Kell 19.30. Dinner buffet ja vein, vein, vein... AAAAh, kuna teatud inimesed meie ümber lihtsalt ajavad mind Carinaga jooma (a la kujuta ette - ligi 50 plikat ja 10 poissi, mis sa arvad, kuidas reageerivad 19aastased belgia tibid, kui nad näevad, et sa "nende" poistega (viide samale ülikoolile/rahvusele) lauatennist mängid või veini ostma lähed - kes annab sulle selleks õiguse, kui niikuinii on iga meessoost isik arvel?) ahhhh, uskumatu, kelleks sind kohe tembeldatakse ja kui palju on osad inimesed tähelepanu saamiseks valmis. Igaljuhul - pärast buffet ja veinitamist tavaliset kas kellegi hotellitoas mingi pidu; karaoke (ei kommenteeri, palun!) kuskil x-baaris, mis üllataval kombel (kui piisavalt juua!) ka päris entertaining võib olla; filosoofilised vestlused basseini või mere ääres; mingi "Rock Cafe" (Albiri moodi) rannapromenaadil vms. Voodisse jõutakse enamasti kella 2-3paiku, 6 tunni pärast heliseb jälle äratuskell..... hmmm.
Valencia oli esimesel nädalavahetusel juba puhtalt vahelduse mõttes toreduste toredus.
Laupäeval alustasime enarti, Youssefi ja Eliasega (a la varastasime terveks nädalavaetuseks Carinaga belgia tibidelt kohe 30% meessugu ära, draaaaama missugune!) kõigepealt 1.) autode rentimist - aga kuna olime liiga kaua kohvitanud ja plaaninud, jõudsime rentimisbüroosse alles kell 14.15, ja kella 14st oli muidu siesta alanud - a la Albiris avatakse büroo alles esmasp.hommikul - "Teneis que volver el lunes..!" - meie: "Lunes..??!!?%#&%€#" okei, sõidame bussiga Benidormi, seal käime ka paar bürood (enamus kinni) läbi, neil pole autosid. okei, bussijaama. Kuna jrgmise Valencia bussini on 2,5h, alustame hääletamsega. mina+Lenart+Elias ja Carina+Youssef. Edu meile! pärast 2h on meie kõigi statistika järgi 2,5autot peatunud, kõik sõidavad vales suunas; enamus autosid umbusklike retired 70aastaseid mercedesega kimavaid turiste täis, kes meie pöialde peale põlglikult nina kirtsutavad, ülejäänutel kas autos liiga vähe ruumi vms. Okei, siis tagasi bussijaama. Carina ja Lenarti vaese hispaania keele tõttu õnnestub piletimüüjal meile selgeks teha, et bussini veel 20minti aega, samal ajal kui buss täpselt meie nina eest ära sõidab, ilma et me sellest õigel ajal aru saaksime. Hullumaja.. Youssef ja Elias annavad alla, ja pöörduvad tagasi hotelli basseinide äärde, meie Lenarti ja Carinaga hakkame jälle hääletama. Saame 1 autoga 1km edasi carretera algusesse(pärast tuleb välja, et see pm vale suunaga carretera..) ja mitu kuradi ahvatlevat pakkumist Granadasse... pagana Valencia...!!
Lõpuks anname alla ja kobime 21ks bussijaama, sel korral ei jää ka bussist niivõrd idiootselt maha. Jõuame Valenciasse. Bussis masenduse tõttu juba viski ja koola aga mõnus. Manuel tuleb bussijaamavastu, lenart vist tiba pettunud, hihi. Sõidame otse botellonile, huhuuuuuuu! Seal hispaania hiphop ja räp, manueli sõbrad, ja paaalju alkoholi. kunagi lõpuks hakkame siis mingite baaride-klubide poole sammuma, seal täis igalpool, aga hea musa ja üalju tantsimist jms. Lenartit kätte ei saa, 5paiku pöördume siis koju, kus Manueli ootavad aias ees 9(!!!) ekstaasi käes hingeldavat pööraselt õnnelikku koerakrantsi. hullumaja. Siis jätkame oma viskiklaasiga ja mängime koertega ja üritame nende nimesid ära õppida (lootusetu ettevõtmine!) ja Manuel jutustab oma L-Ameerika 2aastasest tripist oma lemmikkoeraga, mängib kidra jne. Ilus-ilus.
Järgmine päev Carinaga oleme Modern Art Gallery's, jalutame Santa Cruzis lõputult ringi, interpreteerime kunsti ja pol/sots.graffiteid tänavatel või iga teise maja seinal (aaaaaah kui ilus on street art Valencias! p.s. võrdle Lasnamäe majablokkide "Maffia 666-ga")
Kohvi, mojito helado (jah, selline asi on olemas! alkoholisisaldus siiski null), dedektiivimäng Carinaga (meie uus pühapäevane hobi) ja parkides istumine. Õhtul tagasi Albiri ja algab järgmine nädal.
*****
2le nädalale Albiris järgnesid 3päeva mägedes Albiri lähedal - olime Carinaga otsustanud, et pagan, nüüd aitab sellest ebatervislikust elust/alkost/mitte-liikumisest/suitsetamisest/meediast/shotlaste imelikust huumorist/millest-iganes ja pakkisime kotid, kallistasime veel Lenartit, kes kurvalt hotelli passima jäi järgmiseks 12tunniks, ostsime Lidlist 6L vett, porgandeid, kuivikuid, müsliriegeleid, juustu ja aussime teele.. Jõudsime kõigepeal ühte jube-ilusasse pisikesse kaljude vahelisse ja Vahemere-äärsesse rahvusparki, turnisime seal kottideta üles kaljule, kust avanes metsikult võimas (ja tuuline!) vaade.. uhhhh! seda meil oligi vaja - silmapiir, mis on l-õ-p-u-t-u, kus vaid kaugel sirendavad 2 pisikest kalapaati, muud ei midagi kui helesinine taevas, päikesepaiste, lained ja merekohin.. ise kõigud mingi sügaviku kohal kaljul. ilus-ilus igaljuhul..! poleks nagu kuidagi oodanud, et meie n.ö. "vihatud" (võib-olla liialdan hetkel tiba?) Albiri lähedal selline pisike paradiis võib leiduda, mida me polnud 2nädala jooksul suutnud üles otsida.. nojah.. parem hiljem, kui mitte kunagi :)
hiljem matkasime läbi linna edasi sisemaa poole mägedeaheliku poole, seal kuskil mäejalamil oli juba pimedamaks hakanud minema, tegime pisikese laagritule, küpsetasime leiba juustuga ja närisime vapralt oma porgandeid, mis - üllatus, üllatus - pärast 2nädalasi 3-kora-päevas-buffet'sid maitsesid järsku kümneid kordi paremini kui ükskõik missugune hõrk paella kümnete erinevate karpide ja krevettidega. oh elu..! :)
järgmine hommik otse mäetipu poole edasi, 4L vett veel kotis (mis tundus nii järsu tõusu puhul tõepoolest jube raske olevat) ja puhkides jõudsime kunagi-lõpuks tippu.. huhhhuHHUUUUU! ;) koti petsime kohe ära, ja läksime pikale jalutuskäigule mööda mäetippe, need ulatusid lausa Benidormi hiiglaslike koledate pilvelõhkujateni.. (mis sellegipoolest esimeste mägede taga üsna varjatud olid, jumal tänatud) tee peal, kuna mäed asusid ju n.ö. poolsaare otsas avanes kümneid (kui mitte sadu) kaife vaateid, lamasime ihuüksi kaljunuki peal, vaatasime alla 50m-sse sügavikku, kus kalju mere lainetega kohtus, ja eemale igavikulisena tunduvasse silmapiiri, pilvedesse ja kogesime igasuguseid eksistentsialistlikke emotsioone.. nii hea oli lõpuks vaid lainete mühas 30minti tuules istuda, ja mõelda/mediteerida, ilma et sel hetkel meie jaoks mida muud eksisteerinud oleks...
Õhtu poole leidsime õnneks ühe hiiglasliku kraavi, mis oli täis(!) igasuguseid kuivanud puujuurikaid/-oksi, rajasime mingi varju-asja endale kuhugi põõsaste vahele, küpsetasime viimaseid kuivikuid ja närisime viimseid porgandeid, aga oi kui ünnelikud me olime :)
aga siis... läks ühe kõlmemaks ja tuulisemaks, ja me olime kuivanud-oksi-täis-kraavile ikka väga-väga tänulikud.. sellegipoolest, millalgi muutusime mõlemad uniseks ja ka tähtede ja tumesinise taeva vahtimisest ning poide keerutamisest enam ei piisanud - ühesõnaga kerisime end jälle kahekesi ühe teki vahel kerra, aga juba paarikümne minuti pärast mina ärkasin ja tegin tule uuesti üles (tuule ja tohutult kuivade okste tõttu põles lõke liiiiga kiiresti) ja katsusin siis jälle külmast värisedes magama jääda. pointless. 15minti pärast andsin alla, koukisin Siddhartha jällegi välja ja asusin nüüd siis tume musta tähistaeva all lõkke valguse käes seda järjekordselt lugema..
Vahepeal tõin uusi okse juurde, siis lugesin edasi, närisin meie eelviimast porgandit, kohendasin lõket vahtisin taevast, mõtlesin, lugesin edasi... lalala. nii möödus siis terve öö. kuigi vahepeal oli mul ikka tohutult probleeme mitte-uuniseks-jäämisega, ja siunasin päikest taga, mis kuidagi ei tahtnud veel välja ilmuda ja meid soojendama hakata. aga tegelikult - kui aus olla, juba sel hetkel teadsin, et sellest saab üks mu elu ilusamaid öid. ja tõepoolest - kas on võimalik ette kujutada paremat kombinatsiooni mägedele, mere ja tuule mühale, lõkke põlevale ja soojendavale leegile, ja tähistaeva all loetavala Siddharthale..?
Ja hommikul vara-vara, kui siis hakkas valgemaks minema - päikesetõus oli nii rahulik ja võimas, mõlemat kuidagi ühekorraga. ja järsku, paarikümne minuti pärast oli jälle temperatuur 20kraadi tõusnud. hullumaja :) milline öö seljataga, vajusin paariks tunniks sügavasse unne. sürr tunne oli, nagu oleks päikesevalgusega ka olnud öö järsku ära haihtunud - aga samas - Siddhartha oli läbi ja niiiiiiiiiiiiiiiii palju ilusaid mõtteid ja ideid ja emotsioone peas/südames. nagu tõestus sellele, et olin viimased 8h veetnud kuskil kesk-hispaania mägede tipus lõketuld kohendades, Siddharthat lugedes, Carina nohisemas mu kõrval :)
ahhhhhhhh, kui ilus on ikka elu :)
ja mida ma kindla peale sellest ööst siis õppisin - kõige meeldejäävamad ja kaunimad hetked elus ei ole tavaliselt need "mugavad, rahulolevad "õnne-hetked"", vaid pigem kasvõi füüsilise pingutuse vms. tõttu pigem ebamugavad minutid/tunnid/jne. - samas on aga vaim ja süda neil hetkedel järsku 100% igasugustest füüsilistest kammitsatest vabad ja võivad kõrgemale tõusta ning unustamatutel emotsioonidel tekkida lasta :)
*****
"I learned through my body and soul that it was necessary for me to sin, that I needed lust, that I had to experience nausea and the depths of despair in order to learn not to resist them, in order to learn to love the world, and no longer compare it with some kind of desired imaginary world, some imaginary vision of perfection, but to leave it as it is, to love it and be glad to belong to it."
-siddhartha
*****
Alicantes jätsime Carinaga pärast üht ilusat õhtut Romaniga poliitilisi plakateid (ETA vangid ja korruptsioonid jms teema) kleepides, Alicante ajalugu kuulates ja punast veini con tapas nautides hüvasti - niuks, niuks - tema lendas tagasi berliini, mina asusin Murcia poole hääletama. natuke kõhe/koomiline/imelik oli algul üksinda aga kõik laabus super-hästi ja sain kahe autoga otse Murcia kesklinna nind vihma alla ka ei jäänud :) Marisa ja Manuel ja veel paar sõpra hostisid mind paar päeva, tohutult mõnus oli nendega - lugesin raamatuid, kokkasime koos, manuelil oli suberb-muusika-maitse, avastasime paar lahedat "sahtli"-baari (nii ma nad ristisin) ja unelesime niisame ringi. Paar päeva hiljem siis Granada poole - samuti häälega.. seekord tuli korra üks imelik ettepanek, millele aga nipsakas "No, gracias" oli nähtavasti piisav eitus, niiet mitte-midagi-hullu õnneks (puuuh!) lõpuks mind pääastis igast kahtlaste tüüpide käest ära üks hispaania vanaone, kes oli 60-70ndatel juba enamus maailma kläbi trippinud, vedas mind kohvi jooma ja temaga sain 1-tohutult määral oma hispaania keelt praktiseerida; 2-otse granadasse, juhuuu! ;) finalmenteeeee!
niisiis - Granada - donde voy a empezar?
juba esimestel hatkedel olin linna 1000% armunud. siis aga jahutasin oma emotsioonid maha, ja jooksin drew poole, tema oli juba läinud, aga daniel võttis mu oma kolumbia gängiga vastu, endal joint suus ja põrandahari käes - tõeline koduperemees, eksju?
niisiis - esimesel õhtul juba Drew, Zacki jt-ga kurikuulsale Granada botellonile, sadu inimesi (ja suvel läheb seal alles tõeliseks fiestaks lahti, märtsi algus veel liiga külm) ja sadu veinipudeleid igalpool.. Kell5-6saime koju, Donal ka seal, kuulasime muusikat ja Ginsbergi luuletusi, tegime kohvi ja mina läksin kell 7 üheks tunniks Zackiga magama, kuni Drew meid kreekapähklid+mesi-pannkookidega äratas, mmmmmmmm :)
parim host ever noh!
pärast desayunot asusin siis Alhambra poole, millest ei viitsi tegelikult enam eriti kirjutama hakata - oli lihtsalt vapustav küll, aga peamiselt just selle tohutu, kirjeldamatu töömahu ja ulatuse tõttu (lugematul hulgal imepisikesi nikerdusi igal nurgal/seinal/lael jne.). Kuigi - aiad ja pisikesed saladuslikud käigud, kambrikesed ja purskkaevud olid tõeliselt ilusad küll.. Atmosfäär super. kuigi turiste muidugi metsikult. aga ilus-ilus sellest hoolimata =)
Järgmised päevad Granadas (kokkuvõte):
hipipeod, jalutuskäigud igalpool Albaicinis, pisikesed käigud ja trepid, lõputud graffitid ja kunst igalpool (ja nagu Valencias ja Alicanteski - tõsiselt head!!!), jõe ääres istumine, õhtuti platvormil viski (jah, ma ise ka ei usu - aga aitas sooja saada - Granada on Sierra Nevada tõttu alati jahedam ja paaalju tuulisem, vähemalt märtsis!) joomine ja hookahi ääres araabia kohvikus ringi jutustamine, poide harjutamine, varahommikused filosoofilised vestlused ja vaidlused, cafe con leche (nonstop!), varahommikustele vestlustele ja 2-3h uinakutele järgnevad pannkoogid kohvi ja "disko disko partizani'ga", granada müüridel kõõlumine ja ronimine koos Gabe'i, Drew, Danieli jt-ga, päikeseloojangud Alhambra ja Sierra Nevada taustal ja....
(vist piisab kah? ;)
nostalgiaaaaaaaaaaaa........
tohutult ilus aeg (ainult et rahakott ja telefon varastati mingil karvaste-peol ära, aga noh, enamus vajalikke asju olid õnneks seljakotis, niiet. shit happens. elab üle.)
Sevilla ja Huelva ja tagasi Granadasse ja Malaga.
Sevillasse jõudsin ka suht-koht läbi raskuste ja komplikatsioonide rohkelt, aga kohale igaljuhul jõudsin (seekord bussiga, olin pärast rahakoti-järel-jooksmist liiga väss, et veel sotsiaalne olla ja hääletada), ööbisin hostelis kesklinnas, kus järjekordselt veendusin, et kipad CSerid on minu jaoks 1000x õigem varinat kui mingid wanna-be-backpackerite kamp, kus õhtuti hosteli baaris kordub eranditult(!) iga õhtu sama smalltalk, brrrrr..! toredad inimesed ikkagi ja mõnus kitarrimängijast baarmen :) aga siiiiiiski!'
Huelvasse hääletasin - mingi hipiauto kutsus mu ise peale, ilma et oleksin pöialtki tõstnud - nad kõik olid tohutult toredad inimesed, kõik wwoof-inguga Portugali poole teel, et seal üks surfer's lodge (sustainable tourism etc) valmis klopsida ja siis suvel surficampe teha.. iseenesestmõistetavalt hankisin endale nende kontaktid :)
seejärel nad panid mu viimasel teelahkmel 20km enne Huelvat keset carreterat maha, kust katsusin edasi hääletada - 15minti pärast oli pocia kohal: "Hey, chica, QUE #%€#&%€& estas haciendo aqui en la carretera!??" okei, üritasin midagi seletada (järjekorde hispaania keele praktika, eksole) ja sain ka asjad enam-vähem seletatud, tüübid olid mu sinistest silmadets ja paarist viisast ja templist passis nii vaimustunud et viisid mu ise lihtsalt otse kesklinna kohale ;) olin eluga väga rahul!
haha.. igaljuhul, seejärel Huelva ja Zak: natuke naljakas oli teda pärast NY-i kuskil hispaanias kohata, kuidagi võõrastav aga samas tore.
Järgnesid paar päeva tema + tema sõpradega tapa-baarides kõõludes, rohkelt kokates (Zak vist maailma parim kokk üldse), kitarri mängides/kuulates, ranna läheduses päikeseloojanguid vaadates ja eesti erasmuse plikadega lobisedes & veini juues :)
