ahhhhh sevilla....! (vol.1.)

ahhhh sevillllaaa…!!!!
kuidagi õigemat kohta enam valida vist ei olekski saanud talvesemestriks…
täna päeval (päikese käes) oli +31 kraadi, kuigi november peaaegu juba käes.. kihutasin rattaga mööda linna ringi, et peahoone (fabrica de tobaccos, haa!) secretaria’des ja consejeria’des erinevaid allkirje saada / fakse saata ja muud erasmusega ja välisriigis elamisega kaasnevat bürokraatiat ajada.. aga mööda jõge sõites ja ettevaatamatuid jaapani ja saksa pensionäridest turiste peaaegu alla ajades oli tuju ikkagi niii niiii hea, päike paistis otse näkku, novembrist (nagu mina seda siiamaani alateadvuslikult enda jaoks defineerinud olen, a la vihm, pori, kül, hall, etc.. list goes on and on) polnud mitte mingit märki ja kogust sellest siestade asjast (jälle oli kellegi mingi siesta peal, mis tõttu pead mañana ja siis jälle järgmine mañana järjekordse paberimajandusega peale hakkama) olin ka üle. Erinevalt osadest sakslastest siin, kes muudmoodi ei saa, kui et pidevalt: “ahhh, ich kanns nicht glauben, wie lange dauert es noch, das ist doch alles schwachsinn-bablablaaa!” pomisevad. Niiet plaan number 1: proovigem vahelduseks sakslasi vältida (pagana raske nii siin kui igalpool mujal maailmas vist); 2: suva nendest lõpututest paberitest ja allkirjadest; 3: isegi kui “filosoofilisest antropoloogiast”, “antiikfilosoofiast” ja “kultuurilisest/sotsiaalsest antropoloogiast” (need minu loengud hetkel) tänu sevilla/andaluusia aksendile + professorite jt tohutule kõnekiirusele vaid umbes 50%-st aru saad – no pasa nada!

Olen enda arvates juba suhtkoht sisse-elanud ja järjest raskem on ettekujutada (ma ei saa tegelikult üldsegi aru, miks ma sellele juba praegu molten, ju vist, et olen sevillat ja kõiki inimesi siin juba niiiiii tohutult armastama hakanud), et teoreetilisest olen siin juba ühe kuu elanud (endal ajataju täiesti kadunud) ja teoreetiliselt-teoreetiliselt olen siin vaid veebruari-märtsini.. pidevalt mõtlen võimalikule erasmuse pikendamisele..aga…. on ka palju vastuargumente. Okei suva sellest.

Pärast nädalat nota ja alberto juurest elamist, Alameda festivali, paaaaalju head muusikat (eriti flamenco-fusion ja üks eriti kipa blues kontsert), palju palju uusi inimesi-sõpru-tuttavaid, natuke-liiga-paljut alkoholi ja katuse-terrasside-või-flamenko-pidusid, tapasid, öised vestlusi ja siestasid, internetis lõputute kuulutuste läbivaatamist, kahtlasi korterikülastusi (a la “siin oleks siis sinu tuba, mul 2. ja 14.-aastane laps..aga ega me sind ei segaks, lapsed juba õhtul kell 10 voodisse, siis peaks aga kuss olema” – ja nagu see veel piisavalt motiveeriv poleks olnud - toa ainuke aken oli..kööki..!! mul olid närvid juba ilma liialdamata väga väga läbi sel päeval ja siis selline avastus ka veel), iga-päev-läbi-linna-väh-10km-kõndimisi jms, lubasin lõpuks endale ja kõikidele teistele, kes mu läheduses istusid, kui närvide rahustuseks järjekordse Cruzcampo olime avanud, et järgmisel päeval kolin välja ja leian midagi. Ja siis kohe esimese/viimase korterikülastusega leidsingi endale maailma ideaalseima korteri hiiglaliku toa mosaiikpõranda, 19.saj.riidekapiga ja rõduga(!!!!). ahhhhh, ja veel milline lugar, otse alameda juures, calle ferial, peaaegu et turu vastas ja kõik mu lemmik-baarid ja kohvikud 2minuti raadiuses, ahhhh!
hispaanlastega koos elamisest ei tulnud küll lõppude-lõpuks kahjuks mitte midagi välja, paar päeva hiljem kolisid kaks kreeklast sisse (keda ma algul suht vihkasin, vaid sellepärast, et nad minu soovitud hispaanlased ei olnud) ja millalgi jõudis ka Helena saksamaalt tagasi. Kõik tegelt hull-toredad inimesed, tiba erinevad oleme muidugi ja koos eriti väljas pole käinud, aga sellegipoolest mõnus.

kohe esimesel nädalavahetusel sadas ka maria madridist järsku külla. käisin tal kell 4 öösel bussijaamas vastas, pärast seda kui olime Plaza de Museol tangot vaatamas käinud ja Pantu katuseterassi-rum&coke’i peolt tagasi koju minnes fabiani ja teistega ühe kaheinimese madratsi tänavalt avastanud olime. ja kuna ma just enne tiba oma ühe-meetri-laiust voodit tagakirunud olin, nii maria kui matthiase pärast, siis tirisime fabianiga madratsi ka kohe kaasa. motikad sõitsid selle alt läbi ja meil oli ka lõbus.
Haaaa, ja maria oli samuti selle madratsi-leiuga väga rahul..
Niiiii tore oli temaga ka, lobisesime kella 7ni hommikul, siis tutu. hommikul crepes y café ja siis linna peale, jõe äärde, parkidesse, Santa Cruzi, nota-alberto juurde ja õhtul helistas järsku Fabian, ja teatas et nad cesari ja jorgega on mingile pisikesele muusikafestivalile minemas, mis otse mererannas (või kuidas see oligi: “ahh, no directamente en la playa, quizas unos 20metros de la playa..”).. ega me mariaga kaua ei mõelnud, pakkisime kõik tekid ja veinipudelid ja pesto-kuivikutega kaasa ja vedasime end cesari juurde (kes nagu kõik teisedki, kõige paremad inimesed, 1km radiuses elab☺) ja siis..vamos!