blup sevillas ja trip ookeani äärde

pärast mariat jõudis ca nädal hiljem lõppudelõpuks kohal blup (aka matthias), pärast seda kui ta oli peaaegu berliinis lennukist maha jäänud, sama asjaga ka londonis hakkama saanud, seejärel madridis veel 2 järjestikku bussi maha maganud ja oma nime valesti kirjutamise pärast pidanud ca 150€ juurde maksma… ahhh..
Igaljuhul, botellon cuadalquiviri jõe ääres kogu rahvaga, rohkelt ran con cola ja vinot, järgmisel õhtul demobaris tema sõprade baaris, veini- ja jutuajamise õhtud, õputud-lõputud kokkamised, a la mina pesen nõusid ja mees kokkab (s.o. mina tunnen end köögiabilisena ja hakkan protesteerima, ja m stressab oma eri maitsetaimede pärast a la “kust ma koriandrit saan, ahh mul oleks veel muskaatpähkleid või roosat pipart või mingit x-mikserit blabla-vaja”, surub mulle veiniklaasi pihku ja saadab mu köögist minema, arrghh! Nii nägi välja iga teine õhtu kui ta kokkama sattus, võib-olla ma veidi liialdan aga üldjuhul on see temaga nii. mehed ja multifuncionalism, haaa!
muidu oli tore, hommikusöök tehti valmis, enne kui ma olin silmad avada jõudnud, kui loengust tulin, oli ta juba turul käinud ja mingitest värsketest mereelukatest (enamasti piirduti õnneks kalmaaride või krevettiedega) eluhea pasta valmis teinud.. ühesõnaga, tühja kõhuga suutsin talle alati tema kokkamishulluse ka 24tunni jooksul andestada;)



organiseerisime ka ühe hullu õhtusöögi, kus ma 2 tundi järjest jõekarpe puhastasin, seejärel kala puhastasin ja krevette friteerisin… aga õhtu oli imeilus, kogukogu kamp oli kohal, ca 20inimest minu toas, tapas sin fin ja vino ja supid ja mariscos, mm… ja pärast falmenko jam corallonis.. ja hiljem veel kella 5-6ni hommikul m-ga vein rõdul ja ilus vestlus…. aii kui ilus.

kuna m oli tegelikult plaani järgi “vaid” nädalaks tulnud, tahtsime tiba ka ringi sõita, ookeani või vahemere äärde, gibraltari suunas ühesõnaga.. reedel vedasime end lõpuks kunagi lennujaama, kust oma rendiauto kätte pidime saama, see muidugi mingil põhjusel ei eksisteerinud enam, siis moositasime neid hisp.machodest autorendifirma tüüpe, kuni natuke kallimalt mingi pisikese auto saime.. ahhh ja siis läks lahti. Kõigepealt Cadizi suunas, linna aga siise ei sõitnud, suht hilja oli ka juba ja tahtsime pigem mere äärde randa.. kuskil Cadizi ja Tarifa vahepeal, Andaluusia "Saharas" (Zahara de los Atunes) leidsime õhtusöögiks, vette sulpsamiseks ja väikeseks öiseks veinitamiseks perfektse rannariba, tähed ja teki sees soojas keras ja m kaisus ja midagi ilusamat ei olekski osanud soovida..







järgmine hommik ärkas m just esimese vihmapiisa peale, hopp-tekkidega autosse.. taevas oli järsku tumehall, kuigi kell alles 8hommikul, sõitsime mööda tormist mereäärt edasi Tarifa suunas, kuni jõudsime ühte pisikesse külla, kus Andaluusia tüüpilised väärikad vanaonud oma hmmikuse kohvi ja suitsuga baarilaua taga istusi ja ühinesime nedega.. nii mõnus ja unelev-vihmane hommik oli, daydreaming, peoplewatching ja espresso… seejärel autosse, shokolaad suus ja jõudsime lõpuks ühte randa, kus m juba paar aastat tagasi ringi oli trippinud ja kus mingi suur liivaluide pidi olema, meeletult ilusa vaatega lahele ja vanadele roomaaegsetele varemetele.. probleem oli ainult selles, et vihma kallas tohutult+metsik tuul. Käisime hoopis ujumas, aitasime kaluritel need vihmavarje tuule käest kätte saada, tantsisime vihmas kalkbrenneri sky and sand’i-ga (autokõlarid põhjas, meie pesuväel ja läbimärjad, müristab+äike..üks ilusamaid hetki mu elus)…



lõpuks kunagi jõudsime ka Tarifasse… kerisime end ühes hubases kohvikus suurel diivanil koos kerra, et sooja saada. latte ja paar head raamatut ja paari tunni pärast, kui vihm mööda oli läinud, läksie randa ja promenaadile jalutama, ronisime vanasse kindlusesse ja selle katusele, vahepeal saime jälle läbimärjaks, tegime endale süüa ja hakkasime Gibraltari poole sõitma.. vahepeal üritasime kalda ääres mingeid võimalikku ööbimiskohti leida, kõik teed mere äärde olid aga kas liiga kaljused või piirivalve ja sõjaväe omad.. niiet sõitsime edasi, aga paremaks ei läinud,ja millalgi otsustasime tagasi sõita, et luidete ääres rannas ööbida... autos vihma eest kaitstult siis la cena: oliivid ja serrano, juust ja vein:)

järgmisel hommikul, kuna päike paistis ja oli meeletult mõnus ilm järsku, pidasime rannaliival desayuno-piknikku, mängisime kõrval parkivate madridi trippijate koertega, kui järsku voogas terve kari lehmasid suursugusel sammul meist mööda otse mere äärd ja rannaliivale.. laiutasid ja vaarusid seal siis tund aega järjest ringi kuni mingi karjakutsu nad minema ajas..



meie aga ronisime lõpuks luite otsa, unelesime-siestatasime seal mäe peal ja kaifisime vaadet ja päikest.




hiljem tagasiteel Sevilla poole peatusime Los Caños de Meca, vahtisime seal pooluppunud-katkise paadi peal istudes ja kala süües surfareid ja pöördusime millalgi tagasi kodu poole.. Sevillas eksisime muidugi igasuste siltide vahel natukeseks ära, aga saime siis lõpuks ikkagi kohale..puuh! ja vahepeal oli m teada saanud, et sõber, kellele ta pärast Sevillat külla oli plaaninud minna, oli sel hetkel hoopis Hiinas, ja lubas, et firma maksab tema piletite muutmise kinni..ühesõnaga jäi m veel 5päevaks Sevillasse...juhuu!

ahhhhh sevilla....! (vol.1.)

ahhhh sevillllaaa…!!!!
kuidagi õigemat kohta enam valida vist ei olekski saanud talvesemestriks…
täna päeval (päikese käes) oli +31 kraadi, kuigi november peaaegu juba käes.. kihutasin rattaga mööda linna ringi, et peahoone (fabrica de tobaccos, haa!) secretaria’des ja consejeria’des erinevaid allkirje saada / fakse saata ja muud erasmusega ja välisriigis elamisega kaasnevat bürokraatiat ajada.. aga mööda jõge sõites ja ettevaatamatuid jaapani ja saksa pensionäridest turiste peaaegu alla ajades oli tuju ikkagi niii niiii hea, päike paistis otse näkku, novembrist (nagu mina seda siiamaani alateadvuslikult enda jaoks defineerinud olen, a la vihm, pori, kül, hall, etc.. list goes on and on) polnud mitte mingit märki ja kogust sellest siestade asjast (jälle oli kellegi mingi siesta peal, mis tõttu pead mañana ja siis jälle järgmine mañana järjekordse paberimajandusega peale hakkama) olin ka üle. Erinevalt osadest sakslastest siin, kes muudmoodi ei saa, kui et pidevalt: “ahhh, ich kanns nicht glauben, wie lange dauert es noch, das ist doch alles schwachsinn-bablablaaa!” pomisevad. Niiet plaan number 1: proovigem vahelduseks sakslasi vältida (pagana raske nii siin kui igalpool mujal maailmas vist); 2: suva nendest lõpututest paberitest ja allkirjadest; 3: isegi kui “filosoofilisest antropoloogiast”, “antiikfilosoofiast” ja “kultuurilisest/sotsiaalsest antropoloogiast” (need minu loengud hetkel) tänu sevilla/andaluusia aksendile + professorite jt tohutule kõnekiirusele vaid umbes 50%-st aru saad – no pasa nada!

Olen enda arvates juba suhtkoht sisse-elanud ja järjest raskem on ettekujutada (ma ei saa tegelikult üldsegi aru, miks ma sellele juba praegu molten, ju vist, et olen sevillat ja kõiki inimesi siin juba niiiiii tohutult armastama hakanud), et teoreetilisest olen siin juba ühe kuu elanud (endal ajataju täiesti kadunud) ja teoreetiliselt-teoreetiliselt olen siin vaid veebruari-märtsini.. pidevalt mõtlen võimalikule erasmuse pikendamisele..aga…. on ka palju vastuargumente. Okei suva sellest.

Pärast nädalat nota ja alberto juurest elamist, Alameda festivali, paaaaalju head muusikat (eriti flamenco-fusion ja üks eriti kipa blues kontsert), palju palju uusi inimesi-sõpru-tuttavaid, natuke-liiga-paljut alkoholi ja katuse-terrasside-või-flamenko-pidusid, tapasid, öised vestlusi ja siestasid, internetis lõputute kuulutuste läbivaatamist, kahtlasi korterikülastusi (a la “siin oleks siis sinu tuba, mul 2. ja 14.-aastane laps..aga ega me sind ei segaks, lapsed juba õhtul kell 10 voodisse, siis peaks aga kuss olema” – ja nagu see veel piisavalt motiveeriv poleks olnud - toa ainuke aken oli..kööki..!! mul olid närvid juba ilma liialdamata väga väga läbi sel päeval ja siis selline avastus ka veel), iga-päev-läbi-linna-väh-10km-kõndimisi jms, lubasin lõpuks endale ja kõikidele teistele, kes mu läheduses istusid, kui närvide rahustuseks järjekordse Cruzcampo olime avanud, et järgmisel päeval kolin välja ja leian midagi. Ja siis kohe esimese/viimase korterikülastusega leidsingi endale maailma ideaalseima korteri hiiglaliku toa mosaiikpõranda, 19.saj.riidekapiga ja rõduga(!!!!). ahhhhh, ja veel milline lugar, otse alameda juures, calle ferial, peaaegu et turu vastas ja kõik mu lemmik-baarid ja kohvikud 2minuti raadiuses, ahhhh!
hispaanlastega koos elamisest ei tulnud küll lõppude-lõpuks kahjuks mitte midagi välja, paar päeva hiljem kolisid kaks kreeklast sisse (keda ma algul suht vihkasin, vaid sellepärast, et nad minu soovitud hispaanlased ei olnud) ja millalgi jõudis ka Helena saksamaalt tagasi. Kõik tegelt hull-toredad inimesed, tiba erinevad oleme muidugi ja koos eriti väljas pole käinud, aga sellegipoolest mõnus.

kohe esimesel nädalavahetusel sadas ka maria madridist järsku külla. käisin tal kell 4 öösel bussijaamas vastas, pärast seda kui olime Plaza de Museol tangot vaatamas käinud ja Pantu katuseterassi-rum&coke’i peolt tagasi koju minnes fabiani ja teistega ühe kaheinimese madratsi tänavalt avastanud olime. ja kuna ma just enne tiba oma ühe-meetri-laiust voodit tagakirunud olin, nii maria kui matthiase pärast, siis tirisime fabianiga madratsi ka kohe kaasa. motikad sõitsid selle alt läbi ja meil oli ka lõbus.
Haaaa, ja maria oli samuti selle madratsi-leiuga väga rahul..
Niiiii tore oli temaga ka, lobisesime kella 7ni hommikul, siis tutu. hommikul crepes y café ja siis linna peale, jõe äärde, parkidesse, Santa Cruzi, nota-alberto juurde ja õhtul helistas järsku Fabian, ja teatas et nad cesari ja jorgega on mingile pisikesele muusikafestivalile minemas, mis otse mererannas (või kuidas see oligi: “ahh, no directamente en la playa, quizas unos 20metros de la playa..”).. ega me mariaga kaua ei mõelnud, pakkisime kõik tekid ja veinipudelid ja pesto-kuivikutega kaasa ja vedasime end cesari juurde (kes nagu kõik teisedki, kõige paremad inimesed, 1km radiuses elab☺) ja siis..vamos!

patricku fotod.. friedrichshain & sommer!

"The word courage is very interesting. It comes from a Latin
root cor, which means ‘heart’. So to be courageous means to live with
the heart. And weaklings, only weaklings, live with the head; afraid,
they create a security of logic around themselves. Fearful, they close
every window and door - with theology, concepts, words, theories - and
inside those closed doors and windows, they hide.

The way of the heart is the way of courage. It is to live in
insecurity; it is to live in love, and trust; it is to move in the
unknown. It is leaving the past and allowing the future to be. Courage
is to move on dangerous paths. Life is dangerous, and only cowards can
avoid the danger - but then, they are already dead. A person who is
alive, really alive, vitally alive, will always move into the unknown.
There is danger there, but he will take the risk. The heart is always
ready to take the risk, the heart is a gambler. The head is a
businessman. The head always calculates - it is cunning. The heart is
non-calculating."



The 3 most important aspects of courage I think to take away from this quote are…

1. Courage is Not Fearlessness: That’s right. Since you are going to be
dealing with the unknown and with uncertainly, there is bound to be
apprehension. That’s ok. Courage is to move forward despite this fear.
So don’t feel like you lack courage simply because you have fear. Look
at the fear as an opportunity to exercise your courage muscle. As Osho
would put it, embrace uncertainty.


2. Listen to the Heart, Not the Mind: In the article How to Escape Your
Suffering: The Blind Man vs. The Cripple I went into this point where
your guide ought to be your heart and not your mind. The mind will
endlessly battle for security, it will wobble between the pros and
cons. The heart, on the other hand, will help you to jump into the
great unknown and help you to be true to your passions.

3. Courage Allows you to Live in the Present: This is the essence of
courage. To allow the unknown future to take shape and be willing to
move out of the mind and into the moment. So instead of trying to
manipulate life to avoid uncertainty, simply take an innocent attitude
instead. There are no guarantees here that things will go right, there
is only danger and mystery, courage means to be willing to go forward
nonetheless.

-OSHO-

JUHUUUU...!

You know, you have many gifts, extraordinary gifts. Gifts of perception, insight, and creativity. Gifts of preferences, leanings, and inclinations.

But there is one, ah yes, just one, that while often overlooked is the most sublime and profound of all, availing you of wonders beyond wonder, and the power to wonder some more. It is, of course, to think; to choose a focus; to see the world however you like... and live to see it so.

I mean, what else do you give someone who wants it all?

hispaania

España vol.1.
Hotel Playa Albir, 13-26. veebruar 2009, Erasmus Intensivprogramm "Towards a diversified or standardised Europe?", meie 2 nädalane rutiin:

ärkad hommikul peavaluga, väljas paistab meeletult ilus päike, Carina oigab voodist, "#%€#€&& bäääh, egal, ich hab keinen hunger, komm weck mich auf wenn du gegessen hast...", lähen üksi alla teiste juures, kellel kõigil samuti hallid näod ees, kaanime endale kõik liitrite viisi kohvi ja apelsinimahla alla, ja proovime ka midagi söödavat alla neelata. siis Carinat äratama, ja siis 9ks alla keldrisse, kus päiksevalgusest enam midagi järel pole. Esimene loeng, a la nt.. "Cross-Cultural & Cross-National Surveys" või " Ethnic prejudice as vulnerability?" või "Social justice and the case of refugees in Europe" või "Cultural value change in Western Europe" blablablaa..
Enamasti väga huvitavad loengud, aga kelder ja "varane" kellaaeg jms teevad uniseks.
Siis järgneb discussion group nr.1, ligi 10kesi (erinevatest riikidest, mina esindan enamastis Saksamaad) arutletakse mingid küsimused/teemad läbi, siis valmib mingi lühi-presa, siis lõunapaus. Kella 12-15ni vaba aeg, tavaliselt tormame välja päikese kätte ja basseinide juurde, jalutame rannas, või peame ühist siestat rannaliival beezitades.. Klatsime retired western european turiste, kes terve pisikese Albiri on okupeerinud, niiet Hispaania kultuurist vaevu veel midagi järel on, ja siuname teatud professoreid. Siis järgneb lunch buffet, kuna enamustele seafood hõrgutistele lihtsalt ei suuda "ei" öelda, on meil kõhud jälle tohutult punnis ja vaevu jaksame end tagasi keldrisse 2.loengule vedada. Seal juba tõsised probleemid mitte magama jäämisega, kuid saame hakkama. Järgneb järgmine discussion group. Ja järgmine presa. ja siis veel penal discussion. Kell 19.30. Dinner buffet ja vein, vein, vein... AAAAh, kuna teatud inimesed meie ümber lihtsalt ajavad mind Carinaga jooma (a la kujuta ette - ligi 50 plikat ja 10 poissi, mis sa arvad, kuidas reageerivad 19aastased belgia tibid, kui nad näevad, et sa "nende" poistega (viide samale ülikoolile/rahvusele) lauatennist mängid või veini ostma lähed - kes annab sulle selleks õiguse, kui niikuinii on iga meessoost isik arvel?) ahhhh, uskumatu, kelleks sind kohe tembeldatakse ja kui palju on osad inimesed tähelepanu saamiseks valmis. Igaljuhul - pärast buffet ja veinitamist tavaliset kas kellegi hotellitoas mingi pidu; karaoke (ei kommenteeri, palun!) kuskil x-baaris, mis üllataval kombel (kui piisavalt juua!) ka päris entertaining võib olla; filosoofilised vestlused basseini või mere ääres; mingi "Rock Cafe" (Albiri moodi) rannapromenaadil vms. Voodisse jõutakse enamasti kella 2-3paiku, 6 tunni pärast heliseb jälle äratuskell..... hmmm.






Valencia oli esimesel nädalavahetusel juba puhtalt vahelduse mõttes toreduste toredus.
Laupäeval alustasime enarti, Youssefi ja Eliasega (a la varastasime terveks nädalavaetuseks Carinaga belgia tibidelt kohe 30% meessugu ära, draaaaama missugune!) kõigepealt 1.) autode rentimist - aga kuna olime liiga kaua kohvitanud ja plaaninud, jõudsime rentimisbüroosse alles kell 14.15, ja kella 14st oli muidu siesta alanud - a la Albiris avatakse büroo alles esmasp.hommikul - "Teneis que volver el lunes..!" - meie: "Lunes..??!!?%#&%€#" okei, sõidame bussiga Benidormi, seal käime ka paar bürood (enamus kinni) läbi, neil pole autosid. okei, bussijaama. Kuna jrgmise Valencia bussini on 2,5h, alustame hääletamsega. mina+Lenart+Elias ja Carina+Youssef. Edu meile! pärast 2h on meie kõigi statistika järgi 2,5autot peatunud, kõik sõidavad vales suunas; enamus autosid umbusklike retired 70aastaseid mercedesega kimavaid turiste täis, kes meie pöialde peale põlglikult nina kirtsutavad, ülejäänutel kas autos liiga vähe ruumi vms. Okei, siis tagasi bussijaama. Carina ja Lenarti vaese hispaania keele tõttu õnnestub piletimüüjal meile selgeks teha, et bussini veel 20minti aega, samal ajal kui buss täpselt meie nina eest ära sõidab, ilma et me sellest õigel ajal aru saaksime. Hullumaja.. Youssef ja Elias annavad alla, ja pöörduvad tagasi hotelli basseinide äärde, meie Lenarti ja Carinaga hakkame jälle hääletama. Saame 1 autoga 1km edasi carretera algusesse(pärast tuleb välja, et see pm vale suunaga carretera..) ja mitu kuradi ahvatlevat pakkumist Granadasse... pagana Valencia...!!
Lõpuks anname alla ja kobime 21ks bussijaama, sel korral ei jää ka bussist niivõrd idiootselt maha. Jõuame Valenciasse. Bussis masenduse tõttu juba viski ja koola aga mõnus. Manuel tuleb bussijaamavastu, lenart vist tiba pettunud, hihi. Sõidame otse botellonile, huhuuuuuuu! Seal hispaania hiphop ja räp, manueli sõbrad, ja paaalju alkoholi. kunagi lõpuks hakkame siis mingite baaride-klubide poole sammuma, seal täis igalpool, aga hea musa ja üalju tantsimist jms. Lenartit kätte ei saa, 5paiku pöördume siis koju, kus Manueli ootavad aias ees 9(!!!) ekstaasi käes hingeldavat pööraselt õnnelikku koerakrantsi. hullumaja. Siis jätkame oma viskiklaasiga ja mängime koertega ja üritame nende nimesid ära õppida (lootusetu ettevõtmine!) ja Manuel jutustab oma L-Ameerika 2aastasest tripist oma lemmikkoeraga, mängib kidra jne. Ilus-ilus.

Järgmine päev Carinaga oleme Modern Art Gallery's, jalutame Santa Cruzis lõputult ringi, interpreteerime kunsti ja pol/sots.graffiteid tänavatel või iga teise maja seinal (aaaaaah kui ilus on street art Valencias! p.s. võrdle Lasnamäe majablokkide "Maffia 666-ga")
Kohvi, mojito helado (jah, selline asi on olemas! alkoholisisaldus siiski null), dedektiivimäng Carinaga (meie uus pühapäevane hobi) ja parkides istumine. Õhtul tagasi Albiri ja algab järgmine nädal.

*****

2le nädalale Albiris järgnesid 3päeva mägedes Albiri lähedal - olime Carinaga otsustanud, et pagan, nüüd aitab sellest ebatervislikust elust/alkost/mitte-liikumisest/suitsetamisest/meediast/shotlaste imelikust huumorist/millest-iganes ja pakkisime kotid, kallistasime veel Lenartit, kes kurvalt hotelli passima jäi järgmiseks 12tunniks, ostsime Lidlist 6L vett, porgandeid, kuivikuid, müsliriegeleid, juustu ja aussime teele.. Jõudsime kõigepeal ühte jube-ilusasse pisikesse kaljude vahelisse ja Vahemere-äärsesse rahvusparki, turnisime seal kottideta üles kaljule, kust avanes metsikult võimas (ja tuuline!) vaade.. uhhhh! seda meil oligi vaja - silmapiir, mis on l-õ-p-u-t-u, kus vaid kaugel sirendavad 2 pisikest kalapaati, muud ei midagi kui helesinine taevas, päikesepaiste, lained ja merekohin.. ise kõigud mingi sügaviku kohal kaljul. ilus-ilus igaljuhul..! poleks nagu kuidagi oodanud, et meie n.ö. "vihatud" (võib-olla liialdan hetkel tiba?) Albiri lähedal selline pisike paradiis võib leiduda, mida me polnud 2nädala jooksul suutnud üles otsida.. nojah.. parem hiljem, kui mitte kunagi :)
hiljem matkasime läbi linna edasi sisemaa poole mägedeaheliku poole, seal kuskil mäejalamil oli juba pimedamaks hakanud minema, tegime pisikese laagritule, küpsetasime leiba juustuga ja närisime vapralt oma porgandeid, mis - üllatus, üllatus - pärast 2nädalasi 3-kora-päevas-buffet'sid maitsesid järsku kümneid kordi paremini kui ükskõik missugune hõrk paella kümnete erinevate karpide ja krevettidega. oh elu..! :)



järgmine hommik otse mäetipu poole edasi, 4L vett veel kotis (mis tundus nii järsu tõusu puhul tõepoolest jube raske olevat) ja puhkides jõudsime kunagi-lõpuks tippu.. huhhhuHHUUUUU! ;) koti petsime kohe ära, ja läksime pikale jalutuskäigule mööda mäetippe, need ulatusid lausa Benidormi hiiglaslike koledate pilvelõhkujateni.. (mis sellegipoolest esimeste mägede taga üsna varjatud olid, jumal tänatud) tee peal, kuna mäed asusid ju n.ö. poolsaare otsas avanes kümneid (kui mitte sadu) kaife vaateid, lamasime ihuüksi kaljunuki peal, vaatasime alla 50m-sse sügavikku, kus kalju mere lainetega kohtus, ja eemale igavikulisena tunduvasse silmapiiri, pilvedesse ja kogesime igasuguseid eksistentsialistlikke emotsioone.. nii hea oli lõpuks vaid lainete mühas 30minti tuules istuda, ja mõelda/mediteerida, ilma et sel hetkel meie jaoks mida muud eksisteerinud oleks...
Õhtu poole leidsime õnneks ühe hiiglasliku kraavi, mis oli täis(!) igasuguseid kuivanud puujuurikaid/-oksi, rajasime mingi varju-asja endale kuhugi põõsaste vahele, küpsetasime viimaseid kuivikuid ja närisime viimseid porgandeid, aga oi kui ünnelikud me olime :)
aga siis... läks ühe kõlmemaks ja tuulisemaks, ja me olime kuivanud-oksi-täis-kraavile ikka väga-väga tänulikud.. sellegipoolest, millalgi muutusime mõlemad uniseks ja ka tähtede ja tumesinise taeva vahtimisest ning poide keerutamisest enam ei piisanud - ühesõnaga kerisime end jälle kahekesi ühe teki vahel kerra, aga juba paarikümne minuti pärast mina ärkasin ja tegin tule uuesti üles (tuule ja tohutult kuivade okste tõttu põles lõke liiiiga kiiresti) ja katsusin siis jälle külmast värisedes magama jääda. pointless. 15minti pärast andsin alla, koukisin Siddhartha jällegi välja ja asusin nüüd siis tume musta tähistaeva all lõkke valguse käes seda järjekordselt lugema..
Vahepeal tõin uusi okse juurde, siis lugesin edasi, närisin meie eelviimast porgandit, kohendasin lõket vahtisin taevast, mõtlesin, lugesin edasi... lalala. nii möödus siis terve öö. kuigi vahepeal oli mul ikka tohutult probleeme mitte-uuniseks-jäämisega, ja siunasin päikest taga, mis kuidagi ei tahtnud veel välja ilmuda ja meid soojendama hakata. aga tegelikult - kui aus olla, juba sel hetkel teadsin, et sellest saab üks mu elu ilusamaid öid. ja tõepoolest - kas on võimalik ette kujutada paremat kombinatsiooni mägedele, mere ja tuule mühale, lõkke põlevale ja soojendavale leegile, ja tähistaeva all loetavala Siddharthale..?
Ja hommikul vara-vara, kui siis hakkas valgemaks minema - päikesetõus oli nii rahulik ja võimas, mõlemat kuidagi ühekorraga. ja järsku, paarikümne minuti pärast oli jälle temperatuur 20kraadi tõusnud. hullumaja :) milline öö seljataga, vajusin paariks tunniks sügavasse unne. sürr tunne oli, nagu oleks päikesevalgusega ka olnud öö järsku ära haihtunud - aga samas - Siddhartha oli läbi ja niiiiiiiiiiiiiiiii palju ilusaid mõtteid ja ideid ja emotsioone peas/südames. nagu tõestus sellele, et olin viimased 8h veetnud kuskil kesk-hispaania mägede tipus lõketuld kohendades, Siddharthat lugedes, Carina nohisemas mu kõrval :)
ahhhhhhhh, kui ilus on ikka elu :)
ja mida ma kindla peale sellest ööst siis õppisin - kõige meeldejäävamad ja kaunimad hetked elus ei ole tavaliselt need "mugavad, rahulolevad "õnne-hetked"", vaid pigem kasvõi füüsilise pingutuse vms. tõttu pigem ebamugavad minutid/tunnid/jne. - samas on aga vaim ja süda neil hetkedel järsku 100% igasugustest füüsilistest kammitsatest vabad ja võivad kõrgemale tõusta ning unustamatutel emotsioonidel tekkida lasta :)

*****


"I learned through my body and soul that it was necessary for me to sin, that I needed lust, that I had to experience nausea and the depths of despair in order to learn not to resist them, in order to learn to love the world, and no longer compare it with some kind of desired imaginary world, some imaginary vision of perfection, but to leave it as it is, to love it and be glad to belong to it."

-siddhartha

*****


Alicantes jätsime Carinaga pärast üht ilusat õhtut Romaniga poliitilisi plakateid (ETA vangid ja korruptsioonid jms teema) kleepides, Alicante ajalugu kuulates ja punast veini con tapas nautides hüvasti - niuks, niuks - tema lendas tagasi berliini, mina asusin Murcia poole hääletama. natuke kõhe/koomiline/imelik oli algul üksinda aga kõik laabus super-hästi ja sain kahe autoga otse Murcia kesklinna nind vihma alla ka ei jäänud :) Marisa ja Manuel ja veel paar sõpra hostisid mind paar päeva, tohutult mõnus oli nendega - lugesin raamatuid, kokkasime koos, manuelil oli suberb-muusika-maitse, avastasime paar lahedat "sahtli"-baari (nii ma nad ristisin) ja unelesime niisame ringi. Paar päeva hiljem siis Granada poole - samuti häälega.. seekord tuli korra üks imelik ettepanek, millele aga nipsakas "No, gracias" oli nähtavasti piisav eitus, niiet mitte-midagi-hullu õnneks (puuuh!) lõpuks mind pääastis igast kahtlaste tüüpide käest ära üks hispaania vanaone, kes oli 60-70ndatel juba enamus maailma kläbi trippinud, vedas mind kohvi jooma ja temaga sain 1-tohutult määral oma hispaania keelt praktiseerida; 2-otse granadasse, juhuuu! ;) finalmenteeeee!
niisiis - Granada - donde voy a empezar?

juba esimestel hatkedel olin linna 1000% armunud. siis aga jahutasin oma emotsioonid maha, ja jooksin drew poole, tema oli juba läinud, aga daniel võttis mu oma kolumbia gängiga vastu, endal joint suus ja põrandahari käes - tõeline koduperemees, eksju?
niisiis - esimesel õhtul juba Drew, Zacki jt-ga kurikuulsale Granada botellonile, sadu inimesi (ja suvel läheb seal alles tõeliseks fiestaks lahti, märtsi algus veel liiga külm) ja sadu veinipudeleid igalpool.. Kell5-6saime koju, Donal ka seal, kuulasime muusikat ja Ginsbergi luuletusi, tegime kohvi ja mina läksin kell 7 üheks tunniks Zackiga magama, kuni Drew meid kreekapähklid+mesi-pannkookidega äratas, mmmmmmmm :)
parim host ever noh!
pärast desayunot asusin siis Alhambra poole, millest ei viitsi tegelikult enam eriti kirjutama hakata - oli lihtsalt vapustav küll, aga peamiselt just selle tohutu, kirjeldamatu töömahu ja ulatuse tõttu (lugematul hulgal imepisikesi nikerdusi igal nurgal/seinal/lael jne.). Kuigi - aiad ja pisikesed saladuslikud käigud, kambrikesed ja purskkaevud olid tõeliselt ilusad küll.. Atmosfäär super. kuigi turiste muidugi metsikult. aga ilus-ilus sellest hoolimata =)





Järgmised päevad Granadas (kokkuvõte):
hipipeod, jalutuskäigud igalpool Albaicinis, pisikesed käigud ja trepid, lõputud graffitid ja kunst igalpool (ja nagu Valencias ja Alicanteski - tõsiselt head!!!), jõe ääres istumine, õhtuti platvormil viski (jah, ma ise ka ei usu - aga aitas sooja saada - Granada on Sierra Nevada tõttu alati jahedam ja paaalju tuulisem, vähemalt märtsis!) joomine ja hookahi ääres araabia kohvikus ringi jutustamine, poide harjutamine, varahommikused filosoofilised vestlused ja vaidlused, cafe con leche (nonstop!), varahommikustele vestlustele ja 2-3h uinakutele järgnevad pannkoogid kohvi ja "disko disko partizani'ga", granada müüridel kõõlumine ja ronimine koos Gabe'i, Drew, Danieli jt-ga, päikeseloojangud Alhambra ja Sierra Nevada taustal ja....
(vist piisab kah? ;)
nostalgiaaaaaaaaaaaa........

tohutult ilus aeg (ainult et rahakott ja telefon varastati mingil karvaste-peol ära, aga noh, enamus vajalikke asju olid õnneks seljakotis, niiet. shit happens. elab üle.)

Sevilla ja Huelva ja tagasi Granadasse ja Malaga.
Sevillasse jõudsin ka suht-koht läbi raskuste ja komplikatsioonide rohkelt, aga kohale igaljuhul jõudsin (seekord bussiga, olin pärast rahakoti-järel-jooksmist liiga väss, et veel sotsiaalne olla ja hääletada), ööbisin hostelis kesklinnas, kus järjekordselt veendusin, et kipad CSerid on minu jaoks 1000x õigem varinat kui mingid wanna-be-backpackerite kamp, kus õhtuti hosteli baaris kordub eranditult(!) iga õhtu sama smalltalk, brrrrr..! toredad inimesed ikkagi ja mõnus kitarrimängijast baarmen :) aga siiiiiiski!'
Huelvasse hääletasin - mingi hipiauto kutsus mu ise peale, ilma et oleksin pöialtki tõstnud - nad kõik olid tohutult toredad inimesed, kõik wwoof-inguga Portugali poole teel, et seal üks surfer's lodge (sustainable tourism etc) valmis klopsida ja siis suvel surficampe teha.. iseenesestmõistetavalt hankisin endale nende kontaktid :)
seejärel nad panid mu viimasel teelahkmel 20km enne Huelvat keset carreterat maha, kust katsusin edasi hääletada - 15minti pärast oli pocia kohal: "Hey, chica, QUE #%€#&%€& estas haciendo aqui en la carretera!??" okei, üritasin midagi seletada (järjekorde hispaania keele praktika, eksole) ja sain ka asjad enam-vähem seletatud, tüübid olid mu sinistest silmadets ja paarist viisast ja templist passis nii vaimustunud et viisid mu ise lihtsalt otse kesklinna kohale ;) olin eluga väga rahul!
haha.. igaljuhul, seejärel Huelva ja Zak: natuke naljakas oli teda pärast NY-i kuskil hispaanias kohata, kuidagi võõrastav aga samas tore.
Järgnesid paar päeva tema + tema sõpradega tapa-baarides kõõludes, rohkelt kokates (Zak vist maailma parim kokk üldse), kitarri mängides/kuulates, ranna läheduses päikeseloojanguid vaadates ja eesti erasmuse plikadega lobisedes & veini juues :)